Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Minu tee hakkab otsa saama……
Arvatavasti imestate te kõik, mis põhjusel see pidu on kokku kutsutud. Aga see on minu lahkumispidu – sellest maisest elust.
Algul tahtsin lahkuda nagu Bilbo Baggins Sõrmuste Isanda triloogia esimeses osas - pista sõrmus sõrme ja kaduda………., kuid jah hakkasin mõtlema, et selline kohtlemine ilma selgitava jututa oleks teie suhtes liiga karm, sest olete minu jaoks nagu perekond, kuna muud perekonda mul ju pole.
Oleme koos läbi elanud ja teinud huvitavaid ja elamusterohkeid asju. Tänu teile pole mul kahju kaduda siit maailmast.
Nagu enamus siinviibijatest teavad, pole ma kunagi suutnud kujutada ennast vana ja kortsulisena. Isegi kostümeeritult ei tahtnud ma etendada vana nõida, sest mõte olla vana ja väeti oli mulle vastuvõetamatu. Olla vana………tõenäoliselt ei olegi see minu saatuseks.
Oma elu viimased päevad saadan ma mööda sellest melust eemal, üksinduses ja vaikuses. Kuid ma soovin, et kui te minu peale mõtlete, on teil alati nägu naerul ja mitte kunagi vastupidi. Tänase õhtu jooksul käib teie seas ringi üks mu parimatest sõpradest koos kaameraga. Tema ülesandeks on sellest üritusest teha videopäevik ja teie ülesandeks on aidata teda selles ehk siis rääkida minust midagi huvitavat ja välja öelda minu kohta see, mille ütlemiseks pole te kunagi mahti saanud või ka pole seda julgenud teha. Oma viimaseid päevi veedangi seda päevikut vaadates ning edasi-tagasi kerides………………
Tänan Teid kõik selle aja eest, kui olite minu elu üheks osaks. Ja nüüd pidutsege, lõbutsege ja naerge………….ja seda kõike minu auks.
Rahu - see ainult mu koolitöö!
Taas sai läbitud üks koolitus, mis toimus hotellis Euroopa ja selline vaade avanes minu toa aknast.
Ülal pildil on näha minu toakaaslane selleks üheks ööks. 
