Vaatasin eile õhtul dokumentaali inimestest,kes on saanud ajukahjustuse. Seal oli üks mees, kellele oli mikroskoopiline otsimikusagara vigastus. Iseenesest oli inimene terve, kuid tänu sellele vigastusele oli ta kaotanud võime armastada, hoolida, ühesõnaga tema tunnete maailmas valitses tühjus. Kui arst palus tal kirjeldada oma tunnet naise vastu, ütles ta, et naine on talle nagu mööblitükk, kes on alati olemas.................
Mida ometi pidi naine sel hetkel tundma?
Kuigi seda vaadates tuli peale kiusatus endale öelda, et äkki sellises emotsionaalses tühjuses olekski kõige parem elada. Pole tundeid, rõõmu, kurbust ja mis kõige tähtsam pole VALU. Sinu süda oleks nagu kuskil raudseifis sügaval mere põhjas ja seifi võti on omakorda vistud ära sinna, kust seda kunagi üles ei leita. Kas pole ahvatlev mõte?
Nii, et küsimus jääb õhku?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar